Metroid Prime 3: Corruption on Metroid seeria kümnes mäng. Loonud on selle mängu Retro Studios ja levitajaks Nintendo. Metroid seeria sai alguse juba 1986 aastal NES konsooli peal. Metroid Prime mänge on tehtud kokku kolm: Metroid Prime (2002, Nintendo Gamecube), Metroid Prime 2: Echoes (2004, Nintendo Gamecube) ja Metroid Prime 3: Corruption (2007, Nintendo Wii). Metroid Prime triloogia kuulub Metroid seeriasse.
Peetud teiste seas ka üheks parimaks Wii mänguks mis eales tehtud (Legend of Zelda: Twilight Princess ja Resident Evil 4 Wii Edition kõrval) suudab Metroid Prime 3 luua ilusa ja tõetruu keskkonna, mis paneb mängija mängu tõsiselt süvenema. Üks märkimisväärne asi mängu juures on see, et peategelane on naisterahvas. Seda peetakse ka Metroid seeria suure edu üheks põhjuseks. Uuriks siis natuke lähemalt mida Retro Studios meile seekord loonud on. Kas mäng on tõesti nii hea kui räägitakse?
Mängust.
Corruption tegevus leiab aset kuus kuud peale Metroid Prime 2: Echoes‘t. Mäng järgib pearahakütt Samus Aran’i kui ta abistab Galaktilist Föderatsiooni võitluses kosmose piraatide vastu. Lüües tagasi järjekordset piraatide rünnakut satuvad aga Samus ja tema kaaslased ise rünnaku ohvriks, seda Samuse kurja teisiku Dark Samuse poolt, kes nakatab neid mutageenilise ainega Phazon. Peale seda, kui Samus kaotab kontakti teiste küttidega, saadab Galaktiline Föderatsioon ta missioonile uurimaks välja mis neist sai. Mängu jooksul tuleb Samusel takistada Phazoni levikut planeedilt planeedile, olles ise aina rohkem nakatunud sellest kohutavast ainest. Rännakud viivad peategelase erinevatele planeetidele ja linnadesse (minu isiklik lemmik on pilvedel hõljuv linn). Samuti on võimalus lähemalt uurida võitluses kannatada saanud kosmoselaeva, mis hõljub sihitult kosmose sügavustes.
Mängitavus.
Nintendo Wii peal ei ole vist ühtegi mängu, mida oleks igav mängida. Sama kehtib ka Corruption‘i puhul. Teada on, et peale Wii tulekut on FPS läbinud konsoolide peal revolutsioonilise arengu. Nagu ka teiste Wii mängude puhul tuleb ka siin kasutada puldi liikumisandureid, et käivitada lüliteid, avada uksi, kiikuda nagu Tarzan ja loomulikult ka relvaga sihtida. Muuta saab ennast ka väikeseks palliks, et siis pisematest kohtadest läbi mahtuda või teatud ülesandeid täita mida inimkujul pole võimalik teha. Väga põnev mängus on scanning süsteem, mille abil saab skanneerida erinevaid asju ümbruskonnast ja seeläbi koguda teavet, mis omakorda selgitab nii mõndagi mängus toimuvast.
Relvade valikut mängus ei ole. Terve mäng läbitakse ühe ja sama relvaga, millele mängu käigus lisatakse erinevaid funktsioone: tulistamine, tavalised raketid, jääraketid, tuleraketid jne. See on mingil moel ka kergendus, ei pea relvi otsima ja valima millist jätta ning millist mitte. Samuti on relval lõpmatuseni kuule (kuid mitte rakette). Kuigi see ei oma erilist tähtsust, kuna enamus mängust on üksinda ringi uitamine ja erinevatest olukordadest väljapääsude otsimine, samuti ka mõistatuste lahendamine. Lahingut tuleb pidada suhteliselt vähe. Igal planeedil on nn. Boss, kes siis tuleb alistada, et mänguga edasi minna. Kuigi lahingut vähe on ei morjenda see eriti kuna erinevates paikades kolamine ja ülesannete täitmine on piisavalt huvitav.
Graafika.
Mängu graafika on Wii puhul märkimisväärselt ilus. Wii on siiski selle generatsiooni väikseima jõudlusega masin, mida tihtipelae võrreldakse Playstation 2-ga. Erinevad keskkonnad on mängijani toodud väga detailsena. Mäng on väga värviline ning ilus, sarnaneb vägagi mänguga Halo 3. Ümbruskond on erk ja kaunis mis hoiab ka mängija natuke rõõmsamana. Süngete mängude mängimine kulgeb ju tavaliselt üpriski närviliselt. Mäng jookseb sujuvalt ja tekstuuride vahetumisega kaasnevat hakkimist ei ole (eelmisel osal Gamecube peal oli seda kohati märgata). Kindlasti soovitan kasutada Wii komponent kaablit 480p resolutsiooni saamiseks, kuna komposiitkaabliga ei tule kogu mängu ilu esile ja mäng näeb pigem välja kui tema eelmine osa Echoes.
Heli.
Alustaks dialoogidest. Need kõlavad kuidagi liiga igavalt ja monotoonselt. Kohati ei saagi aru kas räägid isikuga või arvutiga. Vaenlased ei räägi, pigem toovad nad esile kummalisi häälitsusi, kui neidki. Kuigi tegelikult laita ka eriti ei saa, kes eelmisi osi mänginud need teavad, et seal oli hääletöö peaaegu olematu.
Mängu muusikaline pool on super. Seda, mida oma Too Human ülevaates kirjutasin, võib ka siin öelda: ideaalsemat muusikat annab selle mängu jaoks välja mõelda. Muusika on nagu loodud erinevate tegevuste ja ümbruskonna jaoks. Meloodiad hakkasid mulle niivõrd meeldima, et hankisin omale mängu soundtrack’i.
Kokkuvõte.
Sissejuhatuse alguses küsisin kas mäng on tõesti nii hea kui räägitakse? On küll, ja paremgi veel. Online küll puudub kuid sellega ei oleks ka midagi peale hakata. Mitmekesi ei ole selles mängus tõesti midagi teha. Kui võimalik siis soovitaks ennem läbi mängida eelmised kaks osa, need annavad väga hea sissejuhatuse kolmandale ja viimasele osale. Nintendo Wii üks hea omadus on ka see, et mängida saab kõiki Nintendo Gamecube mänge (olema peab Gamecube pult mängimise ja mälukaart salvestuste jaoks). Soe soovitus kõigile Wii omanikele, tegemist on tõesti suurepärase mänguga. Minu hinne 9/10.
By Joonas74 01.04.2009
