Resistance: Fall of Man

Resistance: Fall of Man on minevikus toimuv ulmeline tulistamismäng, mis ei jäta külmaks ühtegi Playstation 3 omanikku ega tulistamismängude fänni. Euroopas 2007 aasta märtsikuus ilmunud Insomniac’i sulest pärit teos on võitnud mitmeid auhindu ja pälvinud kiitust üle kogu maailma. Näiteks oli just see mäng oma platvormil esimene mis müüs üle miljoni koopia. Ennem ilmumist palju ärevust tekitanud mäng oli üks oodatumaid mänge oma zanris. Ka mina olin üks nendest, kes ootas pikisilmi mängu ilmumist. Loomisjärgus nime “I8″ (Insomniac’i 8 mäng) kandnud mäng jutustab sügava loo inimkonna püüetest ellu jääda, vastaseks vaenlane keda näib võimatu peatada. Ulmelised vaenlased, lummav sisu ja rohkelt mürglit on selle mängu märksõnad. Kas mäng on tõesti nii hea kui räägitakse ja kas võidetud tiitlid on õigustatud? Kohe saame teada.

Mängust.

On aasta 1951, mängija astub seersant Nathan Hale rolli, kes saadetakse koos oma meeskonnaga ära tooma salajast relva, mis ameeriklaste väitel suudab takistada Chimera pealetungi. Chimera on nende olendite nimi, kes ohustavad terve inimkonna eksistentsi ja kelle kohta keegi midagi ei tea. Kust nad tulid, mida nad tahavad? Nad on nagu katk mis nakatab inimesi ja muudab neid omasugusteks. Olles missioonil satuvad Hale ja tema meeskond vaenlase rünnaku ohvriks, Hale on ainuke, kes selle üle elab. Toodud Yorki, brittide juurde, selgub, et Hale on nakatunud Chimera viirusesse, kuid kummalisel kombel ei lange ta koomasse ega muutu oma vaenlaste sarnaseks. Selle asemel muutub ta tugevamaks igal viisil. Kättemaksu vandudes jätkab ta oma missiooni, leidmaks seda salapärast relva, et pühkida Chimeraalatiseks maa pealt.

Mängitavus.

Resistance: Fall of Man on FPS (First Person Shooter) mille tegevus leiab aset alternatiivses minevikus 50′datel aastatel. Ühendatakse minevik ja tulevik, ulme ja reaalsus. Massiivsed õhulaevad, suured robot-ämblikud ja relvad, mis on väljaspool inimese kujutlusvõimest, on omased sellele invasiooni läbi viivale kummalisele rassile. Inimestel on omakorda vastu panna tankid, maasturid, helikopterid ja loomulikult 50′date relvad. Rääkides relvadest siis korraga saab kaasas kanda põhimõtteliselt kõiki relvi mida leiad, seega jääb ära peamurdmine, millist relva jätta ja millist mitte. Igal relval on erinevad omadused. Näiteks Chimera relv “Auger”, mille peamine funktsioon on valanguga tulistamine, kuid eriliseks muudab selle relva asjaolu, et kuulid suudavad läbida tahket materjali. See teeb varjumise peaaegu võimatuks. Samuti saab selle relvaga tekitada enda ette plasma-kaitsekilbi, mille taga varjus olla ja läbi mille vaenlasi lasta. Kuule leidub relvadele piisavalt, samuti vedeleb elusid igal pool.

Mängu tegevus leiab põhiliselt aset varemetes linnades üle kogu britannia, sealhulgas London, York, Nottingham jpt. Läbi nende varemetes linnade tulebki mängijal teed rajada oma eesmärgi poole. Lahinguid saab pidada kogu aeg, sellest puudust ei ole. Enamuse ajast tuleb mängijal liikuda jalgsi, kuid on ka missioone kus tuleb sõita kas tankiga või maasturiga.

Igal tasemel leiduvad “intel” dokumendid mida lugedes saab puudujääva info mängus toimuva kohta. Dokumendid sisaldavad endas infot vaenlaste, nende relvade ja strateegiate kohta. Samuti leiduvad mõned kaardid, kuhu on märgitud erinevad strateegiliselt tähtsad asukohad. Mängitavusest veel niipalju, et soovitan mängu läbi mängida kahe mängijaga, nii on tunduvalt lihtsam, kiirem ja lõbusam.

Graafika ja heli.

Vaatamata Insomniac’i antud lubadustele näha enneolematut graafikat on mäng võrreldav teiste sama aja shooteritega st. midagi üllatavat või uudset mäng endaga kaasa ei toonud. Tekstuurid on ilusad, värvid paigas ja keskkond tõetruu. Kaugus kuvatakse mängijale kohe ette ära, et edasi kõndides mingeid üllatusi ei tekiks ja vaenlasi ning takistusi õhust ei ilmuks. Mainiks ära, et mängu tarbeks pildistati üles ja loodi mängus Manchesteri Katedraal. See loomulikult tõi kaasa kirikute pahameele, kuna see on üks kohtadest kus käivad lahingud. Vägivald kirikus ei ole just igapäevane. Ümbritseva keskonna on Insomniac suutnud väga hästi kokku panna. Maha jäetud ja varemetes majad, põlevad autod tänavatel ning maa alused tunnelid on tehtud nii hästi, et tahaks ise mängus olla. Mäng toetab maksimaalselt reolutsiooni 720p ning tänu laiekraani toele ei tundu pilt välja venitatud. Vaheklippides ei näidata mitte videosid vaid fotosid, millele räägib peale naisterahva hääl.

Helitöö on väga hea. Taustamuusika on korralik, samuti ka naisterahva hääl mis annab teada erinevatest sündmustest ja aitab kaasa mängus toimuvat mõista. Relvade hääled on väidetavalt lindistatud reaalelust, kuigi esialgu nii ei tundu. Tulistamine tundub palju usutavama häälega kui plahvatused. Dialoogid on sisse loetud väga hästi ja tõetruult.

Online.

Esimesena co-op. Kampaania saab läbi mängida kahekesi ühe konsooli taga. Mäng on täpselt sama nagu üksi mängides, kuid nüüd on mängijaid kaks ja nii on kõvasti lihtsam. Näiteks on mäng üksinda lihtsalt läbitav easy ja normal raskusastmetega, kuid hard’i ja superhuman’i jaoks on rangelt soovitatav võtta appi sõber, kui sa just ei ole kõva kannatuse ja närvikavaga inimene.

Nüüd online. Koos saab mängida kuni 40 inimest. Mängida on võimalik mitut moodi:

Free-For-All – põhimõttelsielt üks suur deathmatch, kus saab kuni 40 inimesega madistada. Võidab see kes esimesena teatud arvu vastaseid tapab.

Team Deathmatch – üks meeskond teise vastu. Võidab see tiim kes suudab esimesena tappa teatud arvu vastastiimi mängijaid.

Team Objective – meeskond meeskonna vastu. Võidab see kes esimesena täidab etteantud ülesande. Sinna hulka kuulub Meltdown, Capture the Flag, Breach või Assault.

Online on sellel mängul tõesti hea ja põnev, kui sa just ei mängi 40 inimesega korraga Free-For-All mängu. Iga 5-15 sekundi pärast surma saada ei ole just kõige põnevam. Samuti ei ole sellises mesilasepesas kõige lihtsam orienteeruda. Minu proovimise ajal mängisime tavaliselt 10-20 inimesest koosneva pundiga, kellega oli väga lõbus madistada. Imeks pandav on see, et 40 inimesega onlines mängimise ajal ei olnud mitte mingisugust hakkimist ega lag’i. Serverid said suurepäraselt hakkama selle koormusega mis neile peale oli pandud. Loomulikult on tähtis ka inimese enda internetiühendus, minul oli selleks 12Mbit/s ja PS3 oli ühendatud läbi wifi. Ahjaa, multiplayer mängus puuduvad kahjuks igasugused võimalused sõita sõidukitega, kõik on jalamehed.

Kokkuvõte.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist on üle keskmise mänguga, kuid mitte nii suure teosega nagu ilmumisele eelnev reklaam väitis. Kõik on omal kohal, midagi puudu ei ole. Eelkõige võib arvata, et kuna tegemist oli esimese FPS mänguga Playstation 3 platvormile ja kuna midagi muud kõrvale panna polnud siis sellest ka suuremad hinded ja müüginumbrid. Kahtlemata on mängu kõige suurem pluss online, mis on suurepäraselt lahendatud ja serverid on väga stabiilsed. Samuti võib esile tõsta heli- ja hääletöö. Miinustena tooks välja graafika, mis ei olnud see mida lubati, samuti võib miinuseks lugeda natuke raskesti mõistetava sisu. Mängule on praeguseks väljas ka järjed, Resistance 2 ja 3, mille peaksid kõik esimese osa austajad kindlasti läbi mängima. Esimese FPS’i kohta, mis Playstation 3 peal ilmus, on see väga hea mäng. Minu hinne 8,5/10.

By Joonas74 29.06.2009, updated 06.11.2012

Rubriigid: Ülevaated. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Time limit is exhausted. Please reload the CAPTCHA.