Mulle Meeldib Mängida

Resistance: Fall of Man on minevikus toimuv ulmeline tulistamismäng, mis ei jäta külmaks ühtegi Playstation 3 omanikku ega tulistamismängude fänni. Euroopas 2007 aasta märtsikuus ilmunud Insomniac’i sulest pärit teos on võitnud mitmeid auhindu ja pälvinud kiitust üle kogu maailma. Näiteks oli just see mäng oma platvormil esimene mis müüs üle miljoni koopia. Ennem ilmumist palju ärevust tekitanud mäng oli üks oodatumaid mänge oma zanris. Ka mina olin üks nendest, kes ootas pikisilmi mängu ilmumist. Loomisjärgus nime “I8″ (Insomniac’i 8 mäng) kandnud mäng jutustab sügava loo inimkonna püüetest ellu jääda, vastaseks vaenlane keda näib võimatu peatada. Ulmelised vaenlased, lummav sisu ja rohkelt mürglit on selle mängu märksõnad. Kas mäng on tõesti nii hea kui räägitakse ja kas võidetud tiitlid on õigustatud? Kohe saame teada.

Mängust.

On aasta 1951, mängija astub seersant Nathan Hale rolli, kes saadetakse koos oma meeskonnaga ära tooma salajast relva, mis ameeriklaste väitel suudab takistada Chimera pealetungi. Chimera on nende olendite nimi, kes ohustavad terve inimkonna eksistentsi ja kelle kohta keegi midagi ei tea. Kust nad tulid, mida nad tahavad? Nad on nagu katk mis nakatab inimesi ja muudab neid omasugusteks. Olles missioonil satuvad Hale ja tema meeskond vaenlase rünnaku ohvriks, Hale on ainuke, kes selle üle elab. Toodud Yorki, brittide juurde, selgub, et Hale on nakatunud Chimera viirusesse, kuid kummalisel kombel ei lange ta koomasse ega muutu oma vaenlaste sarnaseks. Selle asemel muutub ta tugevamaks igal viisil. Kättemaksu vandudes jätkab ta oma missiooni, leidmaks seda salapärast relva, et pühkida Chimeraalatiseks maa pealt.

Mängitavus.

Resistance: Fall of Man on FPS (First Person Shooter) mille tegevus leiab aset alternatiivses minevikus 50′datel aastatel. Ühendatakse minevik ja tulevik, ulme ja reaalsus. Massiivsed õhulaevad, suured robot-ämblikud ja relvad, mis on väljaspool inimese kujutlusvõimest, on omased sellele invasiooni läbi viivale kummalisele rassile. Inimestel on omakorda vastu panna tankid, maasturid, helikopterid ja loomulikult 50′date relvad. Rääkides relvadest siis korraga saab kaasas kanda põhimõtteliselt kõiki relvi mida leiad, seega jääb ära peamurdmine, millist relva jätta ja millist mitte. Igal relval on erinevad omadused. Näiteks Chimera relv “Auger”, mille peamine funktsioon on valanguga tulistamine, kuid eriliseks muudab selle relva asjaolu, et kuulid suudavad läbida tahket materjali. See teeb varjumise peaaegu võimatuks. Samuti saab selle relvaga tekitada enda ette plasma-kaitsekilbi, mille taga varjus olla ja läbi mille vaenlasi lasta. Kuule leidub relvadele piisavalt, samuti vedeleb elusid igal pool.

Mängu tegevus leiab põhiliselt aset varemetes linnades üle kogu britannia, sealhulgas London, York, Nottingham jpt. Läbi nende varemetes linnade tulebki mängijal teed rajada oma eesmärgi poole. Lahinguid saab pidada kogu aeg, sellest puudust ei ole. Enamuse ajast tuleb mängijal liikuda jalgsi, kuid on ka missioone kus tuleb sõita kas tankiga või maasturiga.

Igal tasemel leiduvad “intel” dokumendid mida lugedes saab puudujääva info mängus toimuva kohta. Dokumendid sisaldavad endas infot vaenlaste, nende relvade ja strateegiate kohta. Samuti leiduvad mõned kaardid, kuhu on märgitud erinevad strateegiliselt tähtsad asukohad. Mängitavusest veel niipalju, et soovitan mängu läbi mängida kahe mängijaga, nii on tunduvalt lihtsam, kiirem ja lõbusam.

Graafika ja heli.

Vaatamata Insomniac’i antud lubadustele näha enneolematut graafikat on mäng võrreldav teiste sama aja shooteritega st. midagi üllatavat või uudset mäng endaga kaasa ei toonud. Tekstuurid on ilusad, värvid paigas ja keskkond tõetruu. Kaugus kuvatakse mängijale kohe ette ära, et edasi kõndides mingeid üllatusi ei tekiks ja vaenlasi ning takistusi õhust ei ilmuks. Mainiks ära, et mängu tarbeks pildistati üles ja loodi mängus Manchesteri Katedraal. See loomulikult tõi kaasa kirikute pahameele, kuna see on üks kohtadest kus käivad lahingud. Vägivald kirikus ei ole just igapäevane. Ümbritseva keskonna on Insomniac suutnud väga hästi kokku panna. Maha jäetud ja varemetes majad, põlevad autod tänavatel ning maa alused tunnelid on tehtud nii hästi, et tahaks ise mängus olla. Mäng toetab maksimaalselt reolutsiooni 720p ning tänu laiekraani toele ei tundu pilt välja venitatud. Vaheklippides ei näidata mitte videosid vaid fotosid, millele räägib peale naisterahva hääl.

Helitöö on väga hea. Taustamuusika on korralik, samuti ka naisterahva hääl mis annab teada erinevatest sündmustest ja aitab kaasa mängus toimuvat mõista. Relvade hääled on väidetavalt lindistatud reaalelust, kuigi esialgu nii ei tundu. Tulistamine tundub palju usutavama häälega kui plahvatused. Dialoogid on sisse loetud väga hästi ja tõetruult.

Online.

Esimesena co-op. Kampaania saab läbi mängida kahekesi ühe konsooli taga. Mäng on täpselt sama nagu üksi mängides, kuid nüüd on mängijaid kaks ja nii on kõvasti lihtsam. Näiteks on mäng üksinda lihtsalt läbitav easy ja normal raskusastmetega, kuid hard’i ja superhuman’i jaoks on rangelt soovitatav võtta appi sõber, kui sa just ei ole kõva kannatuse ja närvikavaga inimene.

Nüüd online. Koos saab mängida kuni 40 inimest. Mängida on võimalik mitut moodi:

Free-For-All – põhimõttelsielt üks suur deathmatch, kus saab kuni 40 inimesega madistada. Võidab see kes esimesena teatud arvu vastaseid tapab.

Team Deathmatch – üks meeskond teise vastu. Võidab see tiim kes suudab esimesena tappa teatud arvu vastastiimi mängijaid.

Team Objective – meeskond meeskonna vastu. Võidab see kes esimesena täidab etteantud ülesande. Sinna hulka kuulub Meltdown, Capture the Flag, Breach või Assault.

Online on sellel mängul tõesti hea ja põnev, kui sa just ei mängi 40 inimesega korraga Free-For-All mängu. Iga 5-15 sekundi pärast surma saada ei ole just kõige põnevam. Samuti ei ole sellises mesilasepesas kõige lihtsam orienteeruda. Minu proovimise ajal mängisime tavaliselt 10-20 inimesest koosneva pundiga, kellega oli väga lõbus madistada. Imeks pandav on see, et 40 inimesega onlines mängimise ajal ei olnud mitte mingisugust hakkimist ega lag’i. Serverid said suurepäraselt hakkama selle koormusega mis neile peale oli pandud. Loomulikult on tähtis ka inimese enda internetiühendus, minul oli selleks 12Mbit/s ja PS3 oli ühendatud läbi wifi. Ahjaa, multiplayer mängus puuduvad kahjuks igasugused võimalused sõita sõidukitega, kõik on jalamehed.

Kokkuvõte.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist on üle keskmise mänguga, kuid mitte nii suure teosega nagu ilmumisele eelnev reklaam väitis. Kõik on omal kohal, midagi puudu ei ole. Eelkõige võib arvata, et kuna tegemist oli esimese FPS mänguga Playstation 3 platvormile ja kuna midagi muud kõrvale panna polnud siis sellest ka suuremad hinded ja müüginumbrid. Kahtlemata on mängu kõige suurem pluss online, mis on suurepäraselt lahendatud ja serverid on väga stabiilsed. Samuti võib esile tõsta heli- ja hääletöö. Miinustena tooks välja graafika, mis ei olnud see mida lubati, samuti võib miinuseks lugeda natuke raskesti mõistetava sisu. Mängule on praeguseks väljas ka järjed, Resistance 2 ja 3, mille peaksid kõik esimese osa austajad kindlasti läbi mängima. Esimese FPS’i kohta, mis Playstation 3 peal ilmus, on see väga hea mäng. Minu hinne 8,5/10.

By Joonas74 29.06.2009, updated 06.11.2012

Metroid Prime 3: Corruption on Metroid seeria kümnes mäng. Loonud on selle mängu Retro Studios ja levitajaks Nintendo. Metroid seeria sai alguse juba 1986 aastal NES konsooli peal. Metroid Prime mänge on tehtud kokku kolm: Metroid Prime (2002, Nintendo Gamecube), Metroid Prime 2: Echoes (2004, Nintendo Gamecube) ja Metroid Prime 3: Corruption (2007, Nintendo Wii). Metroid Prime triloogia kuulub Metroid seeriasse.

Peetud teiste seas ka üheks parimaks Wii mänguks mis eales tehtud (Legend of Zelda: Twilight Princess ja Resident Evil 4 Wii Edition kõrval) suudab Metroid Prime 3 luua ilusa ja tõetruu keskkonna, mis paneb mängija mängu tõsiselt süvenema. Üks märkimisväärne asi mängu juures on see, et peategelane on naisterahvas. Seda peetakse ka Metroid seeria suure edu üheks põhjuseks. Uuriks siis natuke lähemalt mida Retro Studios meile seekord loonud on. Kas mäng on tõesti nii hea kui räägitakse?

Mängust.

Corruption tegevus leiab aset kuus kuud peale Metroid Prime 2: Echoes‘t. Mäng järgib pearahakütt Samus Aran’i kui ta abistab Galaktilist Föderatsiooni võitluses kosmose piraatide vastu. Lüües tagasi järjekordset piraatide rünnakut satuvad aga Samus ja tema kaaslased ise rünnaku ohvriks, seda Samuse kurja teisiku Dark Samuse poolt, kes nakatab neid mutageenilise ainega Phazon. Peale seda, kui Samus kaotab kontakti teiste küttidega, saadab Galaktiline Föderatsioon ta missioonile uurimaks välja mis neist sai. Mängu jooksul tuleb Samusel takistada Phazoni levikut planeedilt planeedile, olles ise aina rohkem nakatunud sellest kohutavast ainest. Rännakud viivad peategelase erinevatele planeetidele ja linnadesse (minu isiklik lemmik on pilvedel hõljuv linn). Samuti on võimalus lähemalt uurida võitluses kannatada saanud kosmoselaeva, mis hõljub sihitult kosmose sügavustes.

Mängitavus.

Nintendo Wii peal ei ole vist ühtegi mängu, mida oleks igav mängida. Sama kehtib ka Corruption‘i puhul. Teada on, et peale Wii tulekut on FPS läbinud konsoolide peal revolutsioonilise arengu. Nagu ka teiste Wii mängude puhul tuleb ka siin  kasutada puldi liikumisandureid, et käivitada lüliteid, avada uksi, kiikuda nagu Tarzan ja loomulikult ka relvaga sihtida. Muuta saab ennast ka väikeseks palliks, et siis pisematest kohtadest läbi mahtuda või teatud ülesandeid täita mida inimkujul pole võimalik teha. Väga põnev mängus on scanning süsteem, mille abil saab skanneerida erinevaid asju ümbruskonnast ja seeläbi koguda teavet, mis omakorda selgitab nii mõndagi mängus toimuvast.

Relvade valikut mängus ei ole. Terve mäng läbitakse ühe ja sama relvaga, millele mängu käigus lisatakse erinevaid funktsioone: tulistamine, tavalised raketid, jääraketid, tuleraketid jne. See on mingil moel ka kergendus, ei pea relvi otsima ja valima millist jätta ning millist mitte. Samuti on relval lõpmatuseni kuule (kuid mitte rakette). Kuigi see ei oma erilist tähtsust, kuna enamus mängust on üksinda ringi uitamine ja erinevatest olukordadest väljapääsude otsimine, samuti ka mõistatuste lahendamine. Lahingut tuleb pidada suhteliselt vähe. Igal planeedil on nn. Boss, kes siis tuleb alistada, et mänguga edasi minna. Kuigi lahingut vähe on ei morjenda see eriti kuna erinevates paikades kolamine ja ülesannete täitmine on piisavalt huvitav.

Graafika.

Mängu graafika on Wii puhul märkimisväärselt ilus. Wii on siiski selle generatsiooni väikseima jõudlusega masin, mida tihtipelae võrreldakse Playstation 2-ga. Erinevad keskkonnad on mängijani toodud väga detailsena. Mäng on väga värviline ning ilus, sarnaneb vägagi mänguga Halo 3. Ümbruskond on erk ja kaunis mis hoiab ka mängija natuke rõõmsamana. Süngete mängude mängimine kulgeb ju tavaliselt üpriski närviliselt. Mäng jookseb sujuvalt ja tekstuuride vahetumisega kaasnevat hakkimist ei ole (eelmisel osal Gamecube peal oli seda kohati märgata). Kindlasti soovitan kasutada Wii komponent kaablit 480p resolutsiooni saamiseks, kuna komposiitkaabliga ei tule kogu mängu ilu esile ja mäng näeb pigem välja kui tema eelmine osa Echoes.

Heli.

Alustaks dialoogidest. Need kõlavad kuidagi liiga igavalt ja monotoonselt. Kohati ei saagi aru kas räägid isikuga või arvutiga. Vaenlased ei räägi, pigem toovad nad esile kummalisi häälitsusi, kui neidki. Kuigi tegelikult laita ka eriti ei saa, kes eelmisi osi mänginud need teavad, et seal oli hääletöö peaaegu olematu.

Mängu muusikaline pool on super. Seda, mida oma Too Human ülevaates kirjutasin, võib ka siin öelda: ideaalsemat muusikat annab selle mängu jaoks välja mõelda. Muusika on nagu loodud erinevate tegevuste ja ümbruskonna jaoks. Meloodiad hakkasid mulle niivõrd meeldima, et hankisin omale mängu soundtrack’i.

Kokkuvõte.

Sissejuhatuse alguses küsisin kas mäng on tõesti nii hea kui räägitakse? On küll, ja paremgi veel. Online küll puudub kuid sellega ei oleks ka midagi peale hakata. Mitmekesi ei ole selles mängus tõesti midagi teha. Kui võimalik siis soovitaks ennem läbi mängida eelmised kaks osa, need annavad väga hea sissejuhatuse kolmandale ja viimasele osale. Nintendo Wii üks hea omadus on ka see, et mängida saab kõiki Nintendo Gamecube mänge (olema peab Gamecube pult mängimise ja mälukaart salvestuste jaoks). Soe soovitus kõigile Wii omanikele, tegemist on tõesti suurepärase mänguga. Minu hinne 9/10.

By Joonas74 01.04.2009

Battlefield: Bad Company on järjekordne mäng Battlefield seeriast mis sai alguse juba 1997 aastal. Tänaseks on kokku tehtud juba 11 mängu ja 10 erinevat lisapakki.

Battlefield: Bad Company tegevus leiab aset väljamõeldud lahingutes lähitulevikus, kus on vastamisi pandud Ameerika Ühendriigid ja Vene Föderatsioon. Salk on osa “B” kompaniist, mis kuulub 222. armee pataljoni, rohkem tuntud kui “Bad Company” (halbade kompanii, edaspidi BC). Kompanii koosneb sõnakuulmatutest ning tüli tekitavatest sõduritest, kelle roll lahinguväljal on olla “kahuriliha”. BC saadetakse tihti lahinguväljale ennem erijõude, kuna neid loetakse “ohverdatavateks”. Mängija asub reamees Preston Marlowe rolli, kes sattus kompaniisse lõbusõidu pärast helikopteriga, mille ta loomulikult lõhkus ja seda koos oma kindrali limusiiniga.

Tema kõrval astuvad üles veel kolm tiimikaaslast: reamees Terrence Sweetwater (paigutas sõjaväe arvutitesse viiruse); reamees George Gordon Haggard Jr. (lasi õhku sõjaväe ohvitseride relvahoidla); seersant Samuel D. Redford (salga juht, tuli vabatahtlikuna, et oma teenistusaega lühendada). Juba mängu algul satuvad peategelased kuulsate “Leegionäride” otsa, kes olles palgasõdurid, saavad palka kullas. Hiljem sõjaväe poolt hüljatud salga liikmed otsustavadki minna jahtima Leegionäride kulda. Algab meeletu ja peadpööritav seiklus.

Mängitavus.

Juhtimise süsteem on täpselt sama nagu teistel FPS mängudel, kuid mängitavus ise on vägagi erinev. Enam ei ole võimalik mängida endise süsteemi järgi – varju ja tulista, kuna varjuda ei ole enam kuhugi. Kui leiad asja mille taha varjuda, siis saab selle ka õhku lasta. Ja nii ka tavaliselt juhtub. Maju saab lasta sõelapõhjaks, seisma jäävad ainult raamid. Ka kõik muu mängus on lihtsalt hävitatav (Frostbite mängumootor lubab 92% ümbruskonnast hävitada). See kõik toob endaga kaasa uue mängustiili – jookse ja tulista. Vaenlasteks on peamiselt Vene sõdurid ja palgasõdurid (leegionärid), kes kõige kergema raskusastme peal tunduvad kohati rumalad. Vahetades raskusastet on näha, et targemaks sellest keegi ei muutu, kuid sinu elud hakkavad kiiremini kaduma (raskusastete vahe on väga tuntav). Õnneks suudavad need rumalad vastased piisavalt vastupanu osutada, et mäng liialt lihtne ei tunduks.

Relvad.

Igal tasemel on teatud arv peidetud kulda ja relvi, mida koguda. Relvi saab korraga kaasas kanda kaks (lisaks granaadid, olenevalt relvast), mida saab vahetada erinevatelt tasemetelt leiduvate relvade vastu. Erinevatel relvadel on erinev kogus laskemoona, mida on õnneks jäetud mängijale piisavalt, et üks korralik lahing maha pidada. Relva laadimise ajad on häirivalt aeglased. Küll aga on kiiduväärt „Injection“ süsteem, mis lubab elude vähenemise korral mängijal ennast süstida abistava ainega, mis elud jälle taastab. Süstida saab ennast piiramatu arv kordi ja süstlad otsa ei saa. See on hea vaheldus medikamentide otsimisele mööda kaarti või varjus püsimisele kuniks elud taastuvad.

Sõidukid.

Mängija saab enda käsutusse ka erinevad sõidukid, alustades paadist ja lõpetades helikopteriga. Algul harjumatu ja kohati vihaseks ajav masinate juhitavus (mis on väga ebareaalne) muutub aga pärast mõningast harjutamist lausa lõbusaks. Sõites ükskõik millise sõiduvahendiga on valida kas olla roolis või istuda sõidukil paikneva relva taga. Mõlemal puhul on vaja omamoodi oskusi. Sõidukid on väga lihtsalt kahjustatavad ja lendavad väga kiirelt õhku, kui ennem jaole ei saa. Nimelt on võimalik kõiki sõidukeid parandada universaalse tööriistaga mis näeb välja kui täiesti tavaline akutrell.

Online.

Mängu mitmikosa pakub väga suurt mänguelamust. Mängida saab kolme moodi – „kaitsjad ja ründajad“ või „vallutamine“. Kaitsjate ülesandeks on kaitsta kulda ründajate eest ja ründajate ülesandeks on see kaitsjatelt kätte saada. Vallutamine sisaldab endas erinevate strateegiliste kohtade lippudega tähistamist. Mängida saab paljude erinevate kaartide peal ja kuni 24 mängijaga. Vastavalt oma oskustele tõusevad mängijad erinevate auastmete võrra (kokku 25 auastet).

Algul võrgumängu proovides oli mingi jama serveritega, ei saanud vahepeal ühendust kuid peale u. 3 min. ootamist sai kõik korda. Kuna mängijaid on palju siis võivad serverid olla üle koormatud. Mängu sees hakkimist ei täheldanud, kõik jooksis laitmatult. Muideks just online on selle mängu kõige magusam osa kus saab maha pidada tõeliselt suuri lahinguid tõeliste(!) vaenlastega.

Graafika ja füüsika.

Mängimise ajal oli kasutusel 720p resolutsioon. Algul harjumatu „uduse“ graafikaga harjus silm kiirelt ja pilt oli väga ilus ning reaalne, vägagi kohane praegusele tehnoloogiale. Värvid on paigas, mingit katkumist ei täheldanud, mäng jooksis väga sujuval. Füüsika poole pealt kasutab mäng Frostbite mängumootorit, mis nagu eelnevalt mainitud lubab hävitada kuni 92% ümbruskonnast. Sinna hulka kuuluvad ehitised, sõidukid, puud, põõsad, erinev nodi mis igal pool vedeleb ja loomulikult ka vaenlased. Suuremad plahvatused jätavad endast maha korraliku kraatri (mitte tumeda pleki nagu osades mängudes). Surnukehad ja niidetud puud kaovad mingi aja peale ära.

Heli.

Esiteks kiidaks BC loojaid hea hääletöö eest mis mängijatele antud.Näiteks karmikäeline kindral kõlab erinevates olukordades väga tõetruuna. Dialoogides (ja ka mängijate käitumises) on püütud järgida võimalikult humoorikat joont, mis on ka väga hästi õnnestunud. Naerda saab ikka parajalt kui vähegi inglise keelt osata ja tekste kuulata.

Mängu enda heliefektid on kekpärased. Esile võiks ehk tõsta selle, et kui lähened näiteks vene armee sõidukile siis kõlab sealt mõni vene lugu. Samuti on igasugune siseruumides tulistamine/lõhkumine või rääkimine väga veenvalt kajama pandud.

Kokkuvõtteks.

Battlefield: Bad Company on väga õnnestunud mäng nii üksikmängija kui mitmikmängija poole pealt. Graafika ja helitöö on väga head. Uus mängustiil toob endaga kaasa palju põnevat ja uut. Kindel ost inimesele kellele meeldib mängida erinevaid sõja- ja tulistamismänge. Omaltpoolt annaks kokkuvõtteks tagasihoidliku hinde 8/10.

By Joonas74 11.02.2009, updated 06.11.2012

Lõvi,nõid ja riidekapp? Ei, hoopi madu, rohutirts, tiiger, ahv, toonekurg ja …panda. Need on kangelased kellega saame tutvuda videomängus Kung Fu Panda. Loodud samanimelise animafilmi ainetel suudab mäng pakkuda sama palju ja veel rohkemgi seiklust kui film. Välja töötasid mängu neli erinevat mänguloojat: Luxoflux (X360, PS3); Beenox (PC); XPEC (Wii, PS2) ja Vicarious Visions (NDS). Ilmavalgust nägi mäng juunis 2008 aastal.

Minu kätte sattus mängu Xbox 360 versioon. Kuna Luxoflux on ka varem teinud filmil baseeruvaid mänge (Shrek 2, Transformers) siis teadsin, et oodata on midagi keskmisest paremat.

Mängust.

Mäng areneb ümber Po, hiiglasliku panda, kelle unistuseks on saada parimaks kung fu võitlejaks. Kahjuks tema kaal ja kohmakus teevad sellest unistusest midagi kättesaamatut. Kuid siiski, endalegi üllatuseks leiab Po ennast varsti raskelt teekonnalt päästmaks maad kurja lumeleopardi Tai Lung käest. Lumeleopardi kurja plaaniga ühinevad veel Suurte Gorillade hõim ja Kuldsete Krokodillide hõim, kellede ülesandeks saab varastada Jade palee aarded. Lisaks sellele, erinevalt filmist, vangistatakse Kartmatu Viisiku liikmed hõimude poolt lihtsalt selleks, et Master Shifu saaks neid päästma minna. Mängus tuleb käia nii mööda filmist tuttavaid radu kui läbida täiesti uusi seikluseid.

Mängitavus.

Kung Fu Panda sihtgrupiks on peamiselt lapsed. Mängija astub Po rolli, õppides erinevat võitlustehnikat ja erivõtteid. Kohati tuleb lahendada ülesandeid mingi muu tegelasega peale panda. Igal tasemel saab korjata münte, millede eest saab taseme lõpus osta Po-le juurde erinevaid oskusi, rõivaid ja suurendada ta vastupidavust. Mängu käigus on mängijal võimalik lahti lukustada erinevaid tegelasi, sealhulgas Master Shifu ja Kartmatu Viisiku, tugevatest võitlejatest loodud grupi, kellest igaühel on oma erilised võitlusvõtted ja minimängud. Kasutada saab ka valitud esemeid ümbruskonnast, lüüa vaenlasi maas vedeleva kepiga või visata neid lillepotiga. Po juhtimine on kõike muud kui raske ja igav. Veere nagu pall, hüppa ja karga, tehes samal ajal igasugu veidraid lööke, jne. Arvestama peaks, et PEGI andis mängule hinnanguks 7+ ja seda ka põhjusega, vägivalda ja madistamist on mängus küllaga. Mõistatused, mis mängus ette tulevad, on eelkõige mõeldud just antud vanusest ülespoole. Peale iga taseme lõppu juhatab Po hääl sisse uue taseme, viies seega mängija hästi kurssi mängus toimuvaga. Siiski soovitan kõigil lastevanematel oma võsukestele kõigepealt filmi näidata.

Mäng on siiani saanud kriitikutelt positiivseid hindeid üle kogu maailma. Eriti on kiidetud Wii versiooni mängust, kus puldi liikumisandureid ära kasutades saab praktiseerida erinevat võitlustehnikat. Natuke kergemal moel on seda kasutuses ka PS3 versiooni puhul, kus kasutatakse ära sixaxise eripärasid.

Heli ja Graafika.

Panin need kaks kokku kuna pikalt ei ole neist midagi kirjutada. Tundub, et hääled on sisse lugenud sama tiim kes filmilegi. Dialoogides on üritatud järgida samasugust humoorika joont ja Po lemmik sõna “awesome” ei jää ka siin tahaplaanile.

Graafika on sama mis enamusel praeguse aja platvormeritel (LEGO seeria, Wall-E, Ratatouille jne). Sama ilus ma mõtlen. Mäng toetab FullHD graafikat mis toob mängu ilu tõsiselt esile.

Mitmikmäng.

Jah, mitmikmäng, mitte online nagu olen tavaliselt oma ülevaadetes öelnud. Põhjus lihtne – mängul ei ole online osa (X360 verioonil vähemalt), olemas on aga offline mitmikmäng kuni neljale inimesele. Mitmikosa võimaldab mängida nii koos sõpradega kui ka nende vastu. Valida on erinevate mängutüüpide vahel: 2 vs. 2, Team Survival, Team Play, Brawling ja Minigame. Olemas on palju erinevaid tasemeid kus mitmekesi hullata, enamus neist tuleb lahti lukustada korjates põhimängus rohelisi münte. Tõsiselt kahju muidugi, et sõpradega ei saa mängida üle interneti vaid tuleb end iga kord kellegi juurde vedada või sõbrad külla kutsuda. Kui mitmikosa on mängu juba sisse ehitatud siis ei tohiks ju nii raske olla sinna lisada ka online tugi.

Kokkuvõte.

Kung Fu Panda näol on tegemist tõeliselt hea platvormikaga mida on hea mängida ka mitmekesi. Plussideks kindlasti ilus graafika, hea hääletöö ja lõbus mängitavus (igav juba ei hakka). Miinusteks online puudumine (mitmikosa on küll olemas) ja mängu lühisus, mäng on umbes kaks korda pikem kui film (3h-3,5h). Laste jaoks muidugi sutsu pikem. Samas kui vaadata mängu sihtgruppi (7+) siis ei ole need miinused hullud midagi. Luxoflux on taas tõestanud, et nad oskavad mänge teha. Minu hinne 8/10

By Joonas74 16.04.2009

Too Human on eepiline rollimäng, tehtud eksklusiivselt Xbox 360 mängukosoolile, tootjaks Silicon Knights ja levitajaks Microsoft Game Studios. Mäng jõudis avalikkuse ette 2008 aasta suve lõpul, olles selleks hetkeks olnud arendamisel ligi kümme aastat. Esialgne versioon mängust oli plaanitud Sony Playstation konsoolile (1999), seejärel Nintendo Gamecube peale (2000). Aastal 2005 ostis Microsoft kõik õigused mängule ja nii kuulutatigi lõppversioon välja mängukonsoolile Xbox 360. Mainimist vääriks on ka mängu eelarve, milleks oli 80 miljonit USA dollarit. Rahastas seda eksklusiivi loomulikult Microsoft. Kas raha läks ka asja ette saame kohe teada.

Mängust.

Mängu kätte võttes olid ootused suured. Olles ise Norra mütoloogia austaja ja mänginud läbi demo, ei jaksanud täisversiooni mängust ära oodata. Natuke lähemalt siis. Algselt triloogiana plaanitud mäng viib meid Norra mütoloogiasse, kus jumalaid kujutatakse küberneetiliselt täiustatud inimestena, loodud kaitsma inimkonda hävingut toovate masinate armee eest. Mängija asub Norra jumala Baldur-i rolli, olles vähem küberneetiline kui teised jumalad. See teeb temast “liiga inimliku” (too human) jumala. Mäng on hack’n’slash tüüpi. sisaldades ohtralt rollimängule omaseid elemente nagu asjade kogumine, varustuse uuendamine ja erinevate mängijaklasside valimine. Relvi on mängus väga palju, neid leiab mängu jooksul igalt poolt ja saab ka ise luua. Relvaklasse on 15, sisaldades endas mõõkasid, kirveid, püstoleid, lasereid, automaate ja palju muud. Samuti on saadaval erinevad kaitserüüd, mis osati sisaldavad endas ka maagilisi jõude: ühed ravivad mängijat, teised aga annavad löögijõudu juurde. Erinevaid elemente kombineerides on võimalik luua väga tugev sõdalane. Võimeid saab omandada ka külastades vahetevahel “küberruumi” (cyberspace), mis on kui paralleelmaailm. Küberruum ja päris maailm on otseselt omavahel seotud. Näiteks tuleb osad uksed avada küberruumis olles, samal ajal avanevad need ka päris maailmas. Mängu tausta, toimuva ja peategelase kohta saab infot mängus olevatest videoklippidest.

Mängitavus.

Mängitavus on väga hästi lahendatud. Koos saab kasutada nii külmrelvi (mõõgad, kirved jne) kui ka tulirelvi. Mõõgavõitlus on lahendatud kummaliselt ja intrigeerivalt – parema pulgaga erinevatesse suundadesse osutamine paneb tegelase sinnapoole libistama ja vaenlasi ründama. Põhirõhk mängus ongi just nimelt mõõkadel, need on piisavalt võimsad, et tavaline vaenlane paari löögiga alistada. Kombineerides selle uudse juhtimissüsteemiga tekib vaenlasi alistades ülim tunne mis võtab igasuguse isu kasutada tulirelvi. Tundub, et mänguloojad seda soovisidki ja said ka väga hästi sellega hakkama. Algselt natuke keerulisena tundunud relvade ja kaitserüü uuendamine ning parandamine (mida saab teha vaid jumalate linnas) vajas lihtsalt harjumist ning tundus hiljem isegi liiga loogilise ja lihtsana. Mäng on tegelikult üks (kohati tüütavalt) suur lahingupidamine ja asjade korjamine (Diablo, kui keegi mäletab). Surma saades ei pea taset uuesti alustama, mängija lihtsalt ilmub uuesti natuke lahingust eemal ja saab kohe uuesti möllu söösta.

Graafika.

Too Human graafika on küll ilus, kuid natuke aegunud. Kümme aastat töös olnud mängult oleks natuke rohkemat oodanud. Mäng tuli välja 2008 aastal seega aegunud graafika ei õigusta ennast kuidagi. Resolutsioonidest toetab mäng kuni 1080p ehk siis FullHD pilti. Detailsus on väga hea ja värvidki ilusad. Ei ole ei liiga sünge mäng ega ka liiga värviline.

Heli.

Helitöö on märkimisväärselt hästi tehtud. Taustamuusika sobib ideaalselt erinevate olukordadega ja tekitab keset lahingut tunde nagu oleks kinos mõnda märulit vaatamas. Muusika on metal/rock ja võimsa sümfoonia orkestri segu ning jätab väga sügava mulje. Kellele muusika meeldima hakkab siis mängule on tehtud ka soundtrack. Tegelaste hääletöö juures pikemalt ei peatuks, need ei ole kehvad ega ka midagi märkimisväärset.

Online.

Kui üksi mängides igav hakkab või kuhugi toppama jääd siis on võimalik sõber appi võtta. Mäng ei toeta küll split-screen koostööd, küll aga on võimalik Xbox Live kaudu ühiselt mürgeldada. KUID, siinkohal olen nördinud ja pahane, mäng toetab onlines ainult kahte mängijat. Ei saa aru mis toimub, on aasta 2008/09, inimesed mängivad aina rohkem võrgu kaudu sõpradega ja Silicon Knights otsustas võrgupoole teha ainult kahele inimesele! Andestamatu, oleks tahtnud ikka suurema grupiga vaenlasi alistada (8 oleks olnud normaalne). Seda võib ühtlasi lugeda ka mängu kõige suuremaks miinuseks.

Kokkuvõte.

Mäng loob väga huvitava pildi Norra mütoloogiast, sisaldab kõiki vajalikke rollimängu elemente ja suudab pikaks ajaks teleri ette naelutada. Nautida saab väga head mängitavust ja veel paremat muusikat. Online on küll väga suur miinus aga viskame selle kivi praegu tootja kapsaaeda ja jätame selle argumendi kõrvale. Üldiselt sai Silicon Knight hakkama suurepärase rollimänguga, mis on vahelduseks kõikidele neile rüütli mängudele milledeks kõik rollikad muutunud on. Tore on hetkeks ka masinaid mõõgaga demonteerida. Minu poolt soe ostusoovitus ka neile kes ei ole varem rollimängudega kokku puutunud. Esimeseks rollikaks kõlbab küll. Minu hinne 8/10.

By Joonas74 12.03.2009